Vastutustunne on sõna, mis võib tunduda raske koormana.
Kohati isegi ähvardav.
Ent oma olemuselt on see midagi palju vabastavamat.
Midagi, mis avab meile ukse iseenda juurde.
Meid on õpetatud mõtlema, et vastutus tähendab kohustusi — asju, mida „peab“ tegema. Kuid vastutus ei ole sund või surve. Vastutus ei ole pingutus, mis keerab elu jäigaks. Päris vastutus on sisemine valik. Liikumine lapse rollist täiskasvanu teadlikkusse. Ja sellel liikumisel on sügav mõju kõigele, mida kogeme.
Tänapäeval näeme inimesi, kes on küll väliselt täiskasvanud, kuid toimivad seestpoolt endiselt lapse mustrite järgi. Oodatakse kinnitust, juhiseid, suunda. Oodatakse, et keegi ütleks, kuidas peab olema ja mis on õige. Ja mõnikord ka seda, et keegi tuleks ja teeks asja meie eest ära. Enamik meist pole saanud eeskuju, kuidas oma elu päriselt juhtida. Väga vähestele on õpetatud, kuidas võtta vastutus nii, et see ei muutuks koormaks, vaid toetaks.
Kui vastutus puudub, hakkab elu märkamatult tuginema väljapoole.
– Ootame luba.
– Ootame päästmist.
– Ootame, et miski või keegi tuleks ja ütleks, mis on õige samm.
– Ootame, et elu ise muutuks.
See ootamine hoiab meid lapse rollis — isegi siis, kui elukogemus on juba täiskasvanu oma. Kui me jääme ootama, et keegi teine võtaks meie eest suuna, kinnitaks meie valikud või lahendaks meie olukorra, anname vastutuse ära — täpselt nii, nagu laps teeb. Laps ei saa ega peagi oma elu juhtima. Laps ootab ja sõltub teistest, sest tema areng pole veel küps. Ta vajab kinnitust, luba, juhiseid ja turvatunnet, mida keegi suurem talle annab.
Täiskasvanu puhul ei ole see enam paratamatus, vaid sisemiselt püsima jäänud muster.
– Kui me ootame, siis me ei vali.
– Kui me ei vali, siis me ei juhi.
– Kui me ei juhi, siis me ei tunne oma jõudu.
Ja niimoodi jääme sisemiselt ikka lapse rolli — sõltuvusse sellest, et keegi väljastpoolt teaks meie eest paremini.
Kõigepealt algab vastutus märkamisega.
Enne tegutsemist tuleb näha, mis minus toimub:
mille eest ma põgenen? Mida ma loodan, et keegi teine lahendaks?
Järgmine samm on tunnistada endale seda, mis päriselt toimub.
Ausus ilma enesesüüdistamiseta.
Mitte „ma olen halb, et ma nii teen“, vaid „ma näen, mis toimub ja ma tunnistan seda“.
Ausus loob ruumi muutuseks.
Kolmandaks tuleb valik.
See on vastutuse tuum.
Iga päev, igas olukorras on meil mikrovalikud:
– kuidas ma reageerin?
– kas ma vastan automaatselt või teadlikult?
– kas ma lähen kaasa vana mustriga või proovin midagi uut?
Vastutuse võtmine tähendab oma tunnete märkamist.
See ei tähenda, et “ma ei tohi tunda”, vaid vastupidi —
ma luban endal tunda, aga ma ei lase tunnetel oma elu juhtida.
Ma ei pane oma viha, hirmu, kurbust ega ootusi peitu ega kellegi teise õlgadele.
Ma ütlen: “See on minus. Ja ma saan sellega tegeleda.”
Vastutus tähendab loobumist päästja ootamisest.
See ei tähenda, et ei võiks abi või tuge küsida.
Aga see tähendab, et me ei oota, et keegi teine lahendaks selle, mida ainult meie saame muuta.
Toetus võib tulla väljaspoolt —
aga muutus tuleb alati seestpoolt.
Piiride kehtestamine.
Vastutus on ka oskus oma piire hoida.
Mitte jäigalt, vaid ennast austades.
Hetk, mil ütleme endale:
„See ei teeni mind enam. Ma valin teise tee.“
Ja lõpuks: vastutus tähendab lubamist.
Luba endal kasvada.
Luba endal eksida.
Luba endal õppida ja uuesti proovida.
Täiskasvanu ei nõua endalt täiuslikkust — ta lubab endal areneda.
Just siin sünnib vabadus.
Vabadus luua elu, mis peegeldab meie enda tõde, mitte kellegi teise ootusi või haavu.
Vastutus = vabadus.
Sest vastutus ei võta meilt midagi ära — see annab meile tagasi iseenda.
